Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tццandjat kхigis Euroopa Liidu
maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatдhtsusest edenes kompaniide
vabadus mьa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades esialgu aeglaselt.
Nдiteks finantsteenuste alal jхuti ьhtse turu poolt mддratud tдhtajaks
1.jaanuar 1993 tдieliku liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste
osas. Kindlustusteenuste alal tekkis ьhtne turg 1.juuliks 1994 ning
samasugune direktiiv investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jхustub
alles 1.jaanuarist 1996.
1994.aasta kevadel vхeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille eesmдrgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlццnud juhtum, kus tuhanded vдikehoiustajad ьle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU ulatuses.
Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa
Liit on ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivхimelise
kaugsidesektori jдrele niihдsti selle sektori enese arengu huvides kui ka
seepдrast, et kaugside kujutab endast ьht olulisemat osa kaasaegse
majanduse infrastruktuuris. Kхrgekvaliteedilised ja tхhusad
kaugsideteenused on keskse tдhendusega tццristad paljudele teistele
majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni transpordini.
Kapitali vaba liikumine.
Kapitali vaba liikumine oli ьhtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida хnnestus ellu viia.
Teedrajav direktiiv, mis kхrvaldas igasuguse kontrolli kapitali liikumiselt, vхeti vastu aastal 1988. Sellele on jдrgnenud terve rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Ьks oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvхtmist on siiani takistanud eriarvamused liikmesriikid vahel.
Tarbijakaitse.
Tдnapдeval on tootjail ja mььjail lubatud turustada ьksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte ьksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu nдiteks mitmesugused ohtlikud ained. Vдga tдpsed reeglid nхuavad, et toodete mдrgistustel oleks selgelt vдljendatud riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Nдiteks annavad laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, vдrvid jne. Rakendatavad seitse sьmbolit vahetult visuaalselt edasi sхnumi ohu laadist ( plahvatusohtlik, kergestisьttiv, sццbiv, jne.).
Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ьhenduse tasemel. Sellest allpool vastutavad toodete jдrelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid, kes teostavad igapдevast kontrolli tootmis- ning mььmispaikades. Peaks aga ohtlik toode siiski lдbi vхrgu lipsama, peatab selle edasise liikumise ьhenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse sьsteem. Liikmesriik, kes kхrvaldab turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu tarbijale, olgu see siis toidu- vхi tццstuskaup, peab sellest viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis seejдrel alarmeerib teisi liikmesriike mхne tunni jooksul, nii et viimastel on vхimalik otsekohe vajalikud meetmed vхtta.
Kultuuripдrandi kaitse.
Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid
vхivad keelustada vхi piirata “kunstilise, ajaloolise vхi arheologilise
vддrtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda хigust ьhtse turu loomine ei
kхrvaldanud ja tollikontrolli kaotamine sisepiiridel pole jдtnud
kunstiteoseid ilma tхhusast kaitsest, mida nььd korraldatakse ьhenduse
tasandil. Nii nдiteks vхidakse alates 1993. Aastast mхnede kategooriate
puhul nimetatud kaupadest nхuda nende vдljaviimiseks Euroopa Liidu
piiridest eelnevat luba. See luba, mille vдljastab tolliteenistus riigis,
kus vastav kultuurivara хiguspдraselt asub, omab kehtivust kхigis Euroopa
Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis ebaseaduslikult asuvad
mхnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel tagastada liikmesriigile,
kust nad algselt pдrinevad.
Ьhtse turu juhtimine.
Suurem osa ьhtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need vхetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis pьstitatakse nхudmised ja eesmдrgid, mida peavad respekteerima kхik liikmesriigid.
Nende jaoks, kes vastutavalt ьhtse turu juhtimise eest, on olulisimaks ьlesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt transponeeritaks ning tдide viidaks. Ebaхige vхi ebatдielik transponeerimine vхi koguni transponeerimise puudumine ning ebapiisavad tдideviimisprotseduurid vхivad viia selleni, et Euroopa хigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt erinevalt. Sellest omakorda v- ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on tдpselt vastupidine ьhtse turu poolt taotletavale.
Kindlustada, et direktiivid tхepoolest transponeeritakse riiklikeks
seadusteks, on muidugi eeskдtt liikmesriikide valitsuste хlesanne. Aga
Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad tдidaksid
neile Euroopa хiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon peab seega teostama
jдrelvalvet transponeerimismeetmete ьle, kontrollimaks, et neid meetmeid
tхepoolest vхetakse ning et nad vastavad ig direktiivi nхudmistele.
Kas liikmesriik vхib ьhtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat?
Ьhtsel turul on kхkide liikmesriikide ettevхtetel хigus kхigis liikmesriikides mььa oma tooteid, osta vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust otseinvesteeringute teel.
Euroopa Liidus on volitusedдra jagatud liidu enese ja liikmesriikide vahel selliselt, et liit hoolitseb kьsimuste eest, mis olemuslikult vajavad kдitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid teostavad oma vхimu neil, kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav lahendus on kergemini leitav liikmesriigi tasandil.
Hea nдide sellise tццjaotuse kohta on 1989. Aastal vastu vхetud
ettevхtete ьhinemist reguleeriv mддrus: selles eristatakse suuri, kogu
ьhendust puudutavaid ьhinemisi, mille ьhe teostab kontrolli Euroopa
Komisjon, ja ьhinemisi, millel on ьksnes siseriiklik mхju ning mille puhul
jдrelvalve on jдetud vastava riigi pдdevusse. Kirjeldatud
tццjaotusprintsiip ei piirdu ьhinemistega, vaid kehtib ьhtse turu
konkurentsipoliitika kohta tervikuna.
Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on tдnapдeval aina sagedamini pдrit teistest liikmesriikidest. Tulemuseks on suurem kaupade valik ning ьhtlasi ettevхtete jдrjest kahanevad vхimalused дra kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel. Konkurents on ьha enam hakanud ьletama riigipiire.
Keskonnakaitse.
Ьhtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole omavahel olemuslikult
vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda tдiendavalt teineteist. Juba
Ьhtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ьhtse turu programmi lхplik
elluviimine on muuhulgas pхhilisi vahendeid saavutamaks pьsikindlat,
inflatsioonivaba ning samas keskkonnasхbralikku majaduskasvu. Varasemat
rхhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna allkдigu arvel on asendamas uus
lдhenemisviis, mille kohaselt konkurents ja tхhusus loovad aluse
pьsikindlale pikaajalisele majandusarengule niihдsti Euroopa Liidu siseselt
kui ka rahvusvahelises ulatuses.
Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinхude plaan nдeb ette
tццtada vдlja integreeritud lдhenemisviis, tagamaks tхhusaimate meetodite
rakendamine taotlustes leida pьsikindlam tee majandus- ja sotsiaalarenguks.
See on oluline mitte ьksnes keskkonnakaitse seisukohalt, vaid ka ьhtse turu
enese eduks pikemaajalises perspektiivis. Ьhtsel turul on vхimatu olla
elujхuline ilma pьsikindlate tццstus-, energia-, transpordi- ja
turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad pхhineda ainult tervel.
Elukeskkonnal.
Paljud keskkonnakaitsekьsimused, nagu nдitekss kliimamuutused, happevihmad ja kontroll heitmete ьle ьletavad riigipiire ning neid saab lahendada ainult ettevхtete ja majandussektorite koostццs, tarvitades erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba seetхttu on nende kьsimuste lahendamine kergeim ьhtse turu raames.
Ьhtsest turust ьhtse valuutani.
1.jaanuaril 1999 vхtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele ьhise raha-
euro. Rahvusvaluutad kaovad jдrkjдrgult kдibelt ning nende asemele tuleb
rahaьhik, mille kehtivispiirkond haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu poole
Euroopa rahvustikust. Euro on rahvusvaheliste rahaturgude ьks juhtivaid
vддringuid. o Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid.
Vastavalt Euroopa Ьlemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa
Liidu majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat
faasi ehk ьhisraha kasutuselevхttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,
Hispaania, Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja
Soome. o EMS ja ERM.
1978.aastal otsustas Euroopa Ььlemkogu kдivitada uue rahaliidu
programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasьsteem (Europen Mmonetary System-
EMS). Selle osana kдivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi
Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all. o EMU programm kдivitub.
Vastupidiselt Warneri plaani (selle plaani pхhjal kдivitas Euroopa
Ьhendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori. Baasvaluutaks
oli USA dollar, millega ьlejддnud ьhenduse valuutad seoti kindla kursi
pхhjal.) oli ERMi kдivitamine edukas. See andis Euroopa Ьhendusele julgust
arendada rahaliidu loomise plaani edasi. 1986 aastal sхlmitud Ьhtse Euroopa
Aktiga kuulutati majandus- ja rahaliidu programm ьheks Euroopa Ьhenduste
poliitiliseks prioriteediks. 1989 aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni
president Jacques Delors plaani, mis nдgi ette juba konkreetse tegevuskava
rahaliidu kдivitamiseks. Samal aastal kinnitas Euroopa Ьlemkogu selle
plaani oma konverentsi Madriidis. Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad
etapid:
1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle kдigus tugevdati ERMi sьsteemi ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.
2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa
Rahainstituut (EMI). EMI ьlesandeks sai EMU kolmanda etappi
ettevalmistamine, mis peamiselt tдhendas hooletsemist selle eest, et
Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud nдitajad vastaksid
konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid
Euroopa Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”,
st EMU aluseks jдi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa
Ьlemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pддsesid EMU kolmandasse
etappi ning kьlmutas nende valuutade kursid ECUga.
3.etapp algas 1.jaanuaril 1999. Ьheteistkьmnes EMU riigis hakkas
elektroonilisel kujul kehtima ьhine arveldusьhik euro, mis asendas ECU.
1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend. Rahvusvaluutad kaovad
kдibelt. EMI asemel alustas 1999.aastal tццd Euroopa Keskpank (European
Central Bank- ECB) ja Euroopa Keskpankade Sьsteem (European systems of
Central Banks- ESCB). o Euro.
1995.aastal otsustas Euroopa Ьlemkogu, et Euroopa Liidu ьhisraha hakkab kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkхige kolm pхhjust:
-“euro” sьmboliseerib Euroopa identiteeti;
-“euro” on lьhike ja suurepдrane nimetus rahale, mida hakkavad kasutema keeleliselt vдga erinevad rahvad;
-“euro” tдhendus on kхigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist ei takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised vхi religioossed eripдrad.
Kokkuvхtte.
Ьhtne turg ei kujuta endast pelgalt ьhte sammu teel tдieliku majandus- ja valuutaliiduni. Ta peab ьhtlasi tдitma liidu jaoks arku rolli ajal, mis see valmistub kaheks uueks vдljakutseks, millele tuleb vastata enne 2000. aastat. Pдevakorda tulevad sellised olulised kьsimused nagu laialdased insitutsionaalsed reformid, lepingu laiendamine hхlmamaks riigikaitse valdkonda ja Euroopa Liidu demokraatlike struktuuride tugevdamine. Teine vдljakutse seisneb Euroopa Liidu uues laiendamises.
LISA
Jah ьhtsele turule.
Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end pдrast Euroopa ьhtse
turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993 olevat “vдga/ьsnagi lootusrikkad”.
Umbes 35% on “vдga/kьllaltki murelikud” ja 11%-l ei ole mingi seisukohta.
Kхige optimistlikumad on hollandlased (70% “vдga/ьsnagi lootusrikkad),
iirlased (69%), kreeklased (64%) ja taanlased (61%). Neile jдrgnevad
itaallased ja belglased (57%), portugallased (54%), hipaanlased ja britid
(53%), sakslased (51%) ja prantslased (47%).
Toodud arvud on saanud 12 liikmesriigis 1994.a. kevadel lдbi viidud avaliku arvamuse kьsitlusel.
-----------------------
[pic]
Страницы: 1, 2
